Kallis Jeanette Winterson,
Sa tulid minu ellu paar aastat tagasi. Ma avasin ühe punaste kaantega raamatu ja kohkusin. Ma leidsin siit omaenda väljaarendamata mõttealged ja tundmuste filigraansed kirjeldused.
Trust me, I’m telling you stories. I can change the story. I am the story.
Meil Sinuga on keerulisi aegu olnud. Mäletad, kui ma ei suutnud Sinu poolt kirjapandut päevas üle paari lehekülje lugeda? Iga Sinu lause tuli ju hoolikalt alla neelata, läbi seedida ja ajutegevuseks kasulikud ained omastada.
The continuous narrative of existence is a lie. There is no continuous narrative, there are lit-up moments, and the rest is dark.
Kas ma pole siis Sulle alati sama juttu rääkinud?
You said, ‘I love you.’ Why is it that the most unoriginal thing we can say to one another is still the thing we long to hear? ‘I love you’ is always a quotation. You did not say it first and neither did I, yet when you say it and when I say it we speak like savages who have found three words and worship them.
Isegi meie kujutlus armastusest on sama. Kõikehõlmav ja -neelav tunne, mis suudab küündida uskumatute sügavusteni.
Jeanette, meie sõprus on püsiv, ma luban.
Kallis Alexandre Dumas,
Mäletad, kui ma 2. klassis “Kolm musketäri” kätte võtsin ja paar kuud hiljem klassijuhatajale musketäridega kaarte joonistasin, mille peale klassijuhataja üllatunult silmi pööritas?
Aitäh, Alexandre, just tänu Sulle mõistan ma au, ustavuse ja sõpruse sügavamat tähendust.
Ja selles, et keegi ei oska endiselt lugu jutustada paremini kui Sina, veendusin ma taas alles paar aastat tagasi, kui krahv Monte Cristoga lähemat sõprust sobitasin.
PS. Alexandre, kas Sa ikka tead, et d’Artagnan on ainus kirjanduslik karakter maailmas, kellesse ma armunud olen olnud?
Kallis Haruki Murakami,
Nii sünge on Sinu teoste atmosfäär. Ja kuidas Sa küll suudad nii avameelselt kirjutada kõigest sellest, millest ma salamisi mõtlen, aga avalikult tunnistada ei taha? Ja kuidas Sa küll Inimest nii hästi tunned?
Why do people have to be this lonely? What’s the point of it all? Millions of people in this world, all of them yearning, looking to others to satisfy them, yet isolating themselves. Why? Was the earth put here just to nourish human loneliness?
Üksildus, eraldatus. Ma ihkan seda, samas väldin iga hinna eest. Tundub, et ka Sina.
Death is not the opposite of life, but a part of it.
Vahel on mul tunne, et Sa kirjutas ainult seksist ja surmast, kuigi see pole nii (aga miks mulle siis selline mulje jääb?). Sa tirid kuskilt alateadvuse põhjakihtidest välja meie suurimad ihad ja hirmud ja unistused ja eksponeerid neid meile halastamatult päevavalgel.
Aga keegi ju peabki seda tegema.
